Aegade alguses toituti esmajoones taimedest, vahel harva söödi kala ja liha. Pärast seda kui lapsele enam rinnapiima ei antud, ei saanud ta piima enam elu lõpuni, mistõttu ka selle lõhustamiseks vajaliku ensüümi – laktaasi – tootmine kehas peatus. Seepärast ei tuntud ka piimatalumatuse haigust.
Koos piimakarja kasvatuse algusega hakati valmistama mitmesuguseid piimatooteid ja -toite. Algul anti väheses koguses piima lastele, kes olid äsja rinnast võõrutatud, mis aktiveeris laktaasi produtseerimist. Aeglaselt tekkisid mutatsioonid ning aastatuhandete jooksul on suurenenud inimeste hulk, kes suudavad piimatooteid seedida. Toitumistavad kujunevad välja pika aja vältel ning on seotud konkreetse paiga, selle kliima, kultuuri ja rahvaga. Mõnel rahval on kaasasündinud ensümaatilised omapärad, näiteks indiaanlased ei suuda seedida piimatooteid ega alkoholi. Praeguseni ei talu piima näiteks 90% Alaska eskimoid ja indiaanlasi, Eesti, nagu ka Soome inimestest aga umbes 30%.
Mõne seedeorgani, nagu mao ja jämesoole talitlushäireid esineb sagedamini, teiste organite (peensool ja kõhunääre) häiritud tegevuse mõju tunnetab inimene vähem. Mõnikord esinevad organite talitluse häired koos. Piimasuhkrut (l aktoosi) lõhustava ensüümi vähenemisega (hüpolaktaas) seoses võivad tekkida nii peen- kui ka jämesoole talitlushäired.
Uuringud ei näita neis organites raku tasandil muutusi, aga peensoole piimasuhkru lõhustamise häirete järel tekivad käärimisprotsessid ja kõhulahtisus ka jämesooles. Sama häire võib osutada gluteenitalumatusele, aga sel juhul saavad peensoole rakud kahjustada ning tüsistusena kaasnevad piimasuhkru lõhustamise ja imendumise häired.
Kui inimene loobub ainult piimatoodetest, ei kao gaasid ja kõhulahtisus kuhugi. Esmalt peaks sel juhul loobuma gluteeni sisaldavast teraviljast ( rukis, nisu, oder) ja kui limaskest aja jooksul paraneb, võib juhtuda, et ta saab hiljem piimatooteid süüa, ehkki teraviljatoodetest peab ta elu lõpuni hoiduma. Seepärast on oluline, et gluteeni- või piimatalumatuse avastamise järel hindaks arst kogu organismi seisundit ja soovitaks patsiendile sobivat dieeti.
Organismis tekivad tugevate käärimisprotsesside tõttu gaasid, täiskõhutunne või kõhulahtisus, mille on põhjustanud tugeva medikamendi võtmine. See viitab käärimisprotsessidele soolestikus, mis tähendab, et organismis on normaalse mikrofloora tegevus pärsitud ning ravi tuleb alustada probiootikumidega. Seepärast soovitan patsientidele selliste tervisehäirete korral mitte kohe Espumisani võtta, vaid minna asjatundliku arsti vastuvõtule, et selgitada välja probleemi põhjus. Kui toidutalumatuse test osutab piimatalumatusele, ei tasuks tulemust tõlgendada nii, et loobuda tuleb ka lihast, sest see on tuntud kui raskesti seeditav toit. Liha ja piima omastamise jaoks on organismis omaette ensüümid. Laktaasi produtseerimise aktiivsuse vähenemine pärast rinnalapseiga on normaalne protsess. Need, kellel on laktaasi vähe, püsivad niikaua terved, kuni nad ei tarbi piima ega piimatooteid.
Väikses koguses piimatoodete tarbimine ei pruugi tervisehäireid tekitada, esimesed talitlushäired ja nähud ilmnevad alles siis, kui piima juuakse suures koguses. Hapendatud piimatoodetes (keefir, jogurt) on laktoosi umbes kolmandiku võrra vähem kui rõõsas piimas. Kokkuvõttes võib öelda, et erinevalt lastest pole piim täiskasvanud inimese hädavajalik toit, ent Eestis söövad täiskasvanud paraku liiga palju piimatooteid. Probleem tekib siis, kui laktaasipuudulikkuse tõttu jäävad toitained lõpuni lõhustamata, hakkavad soolebakterite abil käärima ja roojamass muutub happeliseks. See tekitab soolegaase, kõhulahtisust ja roe omandab halva lõhna.